anyone can give up, it's the easiest thing in the world to do. But to hold it together when everyone else would understand if you fell apart, ..

..that's true strength. :)

Nii, ma otsustasin kirjutan teile ühe lõigu hest inglise keelsest raamatust mis pani mind väga mõtlema. siia kirjutan eesti keeles ja loodan, et see paneb ka teid mõtlema ning point jääb võimalikult sama.

" Ma istun oma toas, nagu alati. Kardinad akna ees ning mind ümbritsevad tumedad silmad maalilt. Üldse kõik minu ümber on tume. vähemalt minu enda jaoks.

Võibolla ongi see tumedus minu sisse tulnud sellest, et ma ei lase teistel enda sisse vaadata ega ka tulla? Ise olen mõelnud, et võibolla on see ainult kartus?

Kartus, et see kõik kordub uuesti. Tunne kedagi kaotada. Me ei saa kunagi kindlad olla, et see kestab ja jääbki kestma, sest igal asjal on kaks otsa. Alati on midagi mis lõhub millegi. On see mõne poisi suudlus või sõbranna kallistus. See ei oma tähtsust.

Tähtis on see hetk ja mitte miski muu. See tunne mis sind valdab suudluse ajal kas sa tead milline see on? Kas sa suudaksid seda kirjeldada? Palju kasutatakse inimesi ära? Mitut erinevat sa oled suudelnud ja öeldnud talle, et armastad teda?


Jätkub.. ma lihtsalt olen liiga väsinud, et kirjuada. Lihtsalt meilt nõuti uut blogi. ;)