midagi lihtsat

Kallistus on midagi, see soojendab südant. See teeb lahkumise lihtsamaks. Kallistus on võimalus jagada rõõmu ja muret. Kallistus on kõigi jaoks, kellest me hoolime. Kallistus on midagi imelist. See on võimalus väljendada oma armastust, mida on vahel raske sõnadesse panna.



notsu: "nii hea, et me üksteisel olemas oleme!"
karupoeg noogutas.
notsu: "kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada."
karupoeg: "aga kus sina siis oled?"
notsu: "mind ei ole."
"nii ei saa olla," ütles karupoeg.
"mina arvan ka nii," ütles notsu, "aga no kujuta ette, mind ei ole. sina oled üksi."
"miks sa mind kiusad?" vihastas karupoeg, "kui sind ei ole, ei ole ka mind. said aru?"




Ei kallist küll paremat kinki ma tea,
selle kaudu saan öelda: sust' hoolin ma!
Neid käsi enda ümber tundes ma tean
kalli korda võib saata nii mõndagi head.

Kalli toob soojust ja kindlust ja rahu,
lohutab hinge, ajab mured kõik sohu;
Jagab armastust neile, kes kõige kallimad,
kelledest eales me ei soovi lahkuda .

Kalli on parim viis ütlemaks: "TERE!"
või "KOHTUME TAAS!" kui sead minekule;
Ta jalul meid hoiab, kui kõigub maapind,
toob naeratuse suule, kui pisarais silm.

Kalliks pole tarvis põhjust uut,
seda igatsevad kõik - olgu väike või suur;
Kallist rõõmu võib tunda nii vana kui noor,
sest kalli on kui tordil olev vahukoor.

Lisaks kogu oma täiusele üks asi on veel:
see tasuta on ja nii rõõmsaks meid teeb;
Me üksteist üsna tihti kallistama peaks,
sest kallist pole paremat ilma peal!




Kallis

Kallis, andesta mulle, kui suudad
Ootand päevi ja ootand ma öid
Tahan Sind! Kuid mis see küll muudab?
Nii enam ma jätkata või...

Mul kurbusest pakatand huuled
Su järele kisendab hing
Mu armas, kas üldse mind kuuled
Tahaks kõvasti emmata sind

Olid siin, nüüd seal, oled kaugel
Pole saatusel vaja olla nii karm
Ning pisargi väreleb laugeil
Kui kohtan sind jälle, mu arm.





ta nutab-naerab diivanil -
ja teineteist on teretamas
nii rõõmukalt, et rõkkab saal,
kaks rauka nagu noorusmaal.